Paljudes filmides ja telesarjades näeme alati igasuguseid jõukaid suurpead ja poliitikuid. Kui nad reisivad asjadega tegelema, meeldib neile üldiselt sõita nende luksuslikumate ja ohutumate kuulikindlate modifitseeritud autodega.
Kuid neid kuulikindlaid sõidukeid muudetakse pärast sihtotstarbelist kuulikindlat töötlemist põhimõtteliselt tavaliste masstoodanguna toodetud sõidukite kerest. Näiteks vahetage paksem ja ohutum kuulikindel klaas, vahetage ukse sisse kuulikindel terasplaat ja Kevlari materjal, vahetage kuulikindlad rehvid jne.
Kuid hoolimata sellest, kuidas neid autosid modifitseeritakse, on soomuskaitse all olev kere endiselt meie tavaline peresõiduauto. Ehkki sellel on teatud kaitse tase, näib see siiski suure tulejõu intensiivse rünnaku korral habras. Suhteliselt öeldes on võimsam veel üks massirahutuste vastane sõiduk, mis peab disaini algusest peale arvestama heade kaitsevõimetega.
Mässu soomukite kohta mõtlevad paljud inimesed kindlasti paljudes uudistes või dokumentaalfilmides märulipolitsei kasutatavatele soomukitele. Kuid paljud inimesed on uudishimulikud, miks näevad need märulitõrje soomukid sõjaväes nii sarnased kui ratastega soomukid, kas neid kasutatakse otse armeest?
Tegelikult on sõjaväes ratastega soomukitel ja politsei kasutusel olnud märulsoomustel tõesti teatud seos. Põhjus, miks nad sarnased välja näevad, on see, et algusest peale kasutati politsei märulitõrjevahendeid kogemuste puudumise tõttu otse või siirdati ja laenati sõjatehnikast.
Aeglase arengu käigus avastasid inimesed, et politseisõidukite ja sõjaväesõidukite põhinõuded on endiselt väga erinevad. Mis puutub politseisõidukitesse, siis politsei sõidukid ei nõua kaitsevõimaluste, kohanemisvõime ja ellujäämisvõimaluste ülemäärast kasutamist karmides keskkondades, näiteks sõjaväe soomustatud sõidukites.
Politsei märulitõrjeautode puhul on üldine nõue, et see suudaks vastu pidada 7,62 mm kuulide lühilaskmisele. Politsei märulitõrjeautode jaoks on aga kõige olulisem see, et nad peavad suutma vastu pidada Molotovi kokteilide ja muude mürskude rünnakutele, samuti peavad nad olema varustatud meeleavaldajate vältimiseks. Või moblite võime ronida ja sõidukeid purustada.
Seetõttu varustatakse üldiste märulitõrjeautode perifeeria, eriti aknad ja muud osad, esemete viskamise takistamiseks traatvõrguga ning auto esikülg varustatakse ka takistustega eemale tõukamiseks mõeldud kühvliga.
Teisest küljest seisavad enamus märulitõrjeautosid silmitsi märatsevate inimestega ning sõidukid peavad toimima heidutusena ja minema sõitma. Seetõttu ei ole sõjaväesõidukitele varustatud ülimurtajad sõidukitele paigaldatud relvad ilmselgelt sobivad. Üles. Sel juhul hakkasid politsei soomukid aeglaselt oma sihtotstarbelisele uurimis- ja arendusteele asuma.
Mässuvastane sõiduk ei tõsta mitte relva, vaid paksu terasseina, mis suudab märatsejate edasiliikumisele tõhusalt vastu seista. Lisaks on sellel märuliautol ka palju seotud konfiguratsioone, nagu kõnetav tweeter ja prožektorid. Samuti saab see välise olukorra teatada mitme välise kaamera kaudu kabiinis olevate kuvaritega.
Ülestõstetud kilbil on ka vaateaken ja politseile laskeavad pisargaasi ja kummikuulide laskmiseks. Lisaks on kilbi integreeritud ka pisargaasi pihustid, redelid ja kõrgsurvepüstolid. Kui on vaja veepüstoliga minema sõita, saab veevarustuse tagamiseks pukseerida veehoidla.
Aga mis puutub veekahurite eemale tõrjumisse, siis see kõik sai alguse Saksamaalt, Saksamaalt 1931. aastal. Esimene varustatud veekahur märulitõrjesõiduk valmistati Mercedese šassiil, suure mahuti ja pöörleva torniga koos veekahuriga seal on. Hilisemas arengus muutus veekahurite roll rahutuste hajutamisel üha ilmsemaks, nii et seda on tänapäevani kasutatud.
Ehkki veekahurid on ka sõjaliste surmavate relvadega võrreldes kahjulikud, on need inimeste hajutamisel väga tõhusad olnud. Vähe sellest, veekahuritel on rahutuste ajal ka tuletõrjeautode roll. Lõppude lõpuks on paljudes rahutustes tulekahjusid väga lihtne teha omatehtud Molotovi kokteilide või valgustatud lippude abil.
Muidugi saab veekahuri eraldatavat veevoolu reguleerida ka vastavalt sihtmärgi' kaugusele ning üldise veekahuri märulitõrjesõiduki pihustatud vedelik pole puhas vesi. Enamasti segatakse seda mõne märulivastase lisandi, näiteks gaasi, kapsaitsiini ja värvainetega. See võib märatsevat rahvahulka paremini hajutada.
Lisaks veekahurite märulitõrjesõidukitele on veel üks märulitõrjevahend, mis kasutab inimeste laialiajamiseks heli ja valgust. Akustooptilised märulitõrjesõidukid viitavad lahingumasinatele, mis on varustatud akustiliste ja optiliste hajutitega, et hajutada või hoiatada konkreetseid sihtmärke või inimrühmi kõrge intensiivsusega helilainete ja valguslainete kaudu. Samal ajal ei kahjusta need inimkeha. Seetõttu on see võimas relv massiintsidentide lahendamiseks.
Lisaks integreerib autole varustatud digitaalne pildisüsteem erinevaid andureid, nagu radar, infrapuna ja detektor. Isegi kui juht kaotab oma füüsilise nägemise, saab ta selle pildisüsteemi kaudu siiski teada tulevast teed. Pealegi võib auto sisemusest saada ka suletud salong, millel on sõltumatu õhufiltreerimissüsteem ja elutoetussüsteem, mis suudavad vältida mürgiseid gaase, viirusi, mikroorganisme ja tuumakiirgusrünnakuid.
